KOOLIREFORM KOHTLA-JÄRVEL TULGU!

Kirjutatud: 01 Juuni 2021.

Hariduskorraldus on üks peamisi ülesandeid, mida kohalik omavalitsus tegema peab. Üldjuhul suunab rahvas oma kriitika rahulolematuse olukorras riigi tasandile, saamata aru, et probleemide lahendamise võti on siiski kohaliku tasandi käes.

Kohaliku võimu tegevusest või tegevusetusest sõltub paljuski see, kui head haridust saavad lapsed koolidest. Kohalik omavalitsus palkab direktori, kinnitab kooli õppekavad ja eelarve, planeerib investeeringud ja koolide üldise toimimise põhimõtted. Riik maksab õpetajate alampalga, kuid omavalitsustel on alati õigus maksta rohkem.

Kohtla-Järve koolimajad on väga nutuses seisus. Julgen isegi väita, et ühed armetumad kogu riigis. Alati on võimalik peituda väite taha, et riik ei anna piisavalt raha, kuid küsimus on prioriteetides. Kui oma palgad ja purskkaevude ehitamine on olulisemad, siis ei jäägi raha koolide remondiks üle. Paljudes omavalitsustes on koolide remontimine kokku lepitud väga pikalt ette ja iga uus võimukoalitsioon ei muuda neid rahapaigutusi ja nii saavad 10-15 aastaga korda kõik koolimajad. Tänasel Kohtla-Järve linnavalitsusel koolide osas tulevikku suunatud plaani pole ja hariduse eelarvet prioriteediks ei seata. Linna arengukavas 2016-2034 pole koolimajade kordategemisest sõnagi. Käesoleva aasta eelarve planeeriti algselt üldse väiksemana kui eelmise aasta kulud ja selle juurde räägiti jutte sellest, kuidas lisaeelarvega kõik ära klatitakse. Riigi praegune kärpepoliitika (loe laste huviahariduse kärped) näitab aga selgelt, et ainult riigi toele loota ei saa ja valmisolek peab endal olema. Mina nimetan seda lihtsalt halvaks planeerimiseks ja lõpuks, kui raha siiski ei jätku ja remondid jäävad tegemata ja laste huvihariduse ringid pannakse kinni, saab ju alati kõik riigi kraesse ajada. Oma palgaraha planeeriti siiski hoolikalt ilma igasuguste kärbeteta.

Kuid mureks ei ole üksnes hooned, vaid ka hariduse kvaliteet. Kõige kriitilisem on eesti keele õpe ja eestikeelne õpe. Miks ma seda väidan? Sest Kohtla-Järve Järve koolis on pooled õpilastest vene emakeelega perekondadest, mis näitab ilmselgelt seda, et nõudlus eesti keelse õppe järele on suur, samas kui teised koolid võrdväärset kvaliteeti ei paku. Mis takistab linnavalitsusel muutmast koolide õppekavasid ja kohandama need lastevanemate soovidele ja laste vajadustele sobilikumaks? Kui nõudlus on, siis miks linn ei tee midagi, et seda rahuldada? Ma jätan need retoorilised küsimuse õhku ja lugejad oskavad isegi vastused anda. Kirjutan hoopis sellest, et milline peaks olema Kohtla-Järve koolide õppekavade süsteem selleks, et hirmu gümnaasiumi astumise ees ei oleks ja meie linna lapsed oleksid edukad nii ülikoolidesse astumisel kui ka tööturul.

Tuleb luua Kohtla-Järve hariduse konkreetne ja pikaajaline tegevusplaan, mis koosneb kahest olulisest arengusuunast. Kõigepealt investeeringute programmist kõikide koolide ja lasteaedade hoonete korda tegemisest ja 21. sajandile kohase inventari soetamisest ja ruumiplaneeringute ehitamisest. Meie lapsed väärivad seda, et nad õpiksid ilusates ja mugavates majades, siis läheb ka õppimine ladusamalt, kui koridori parkett ei laineta ja laest krohvi krae vahele ei kuku. Meie õpetajad väärivad samuti seda, et nad teevad oma tööd ilusates majades.

Teine osa plaanist on kvaliteetse varajase keelekümblusprogrammi sisse viimine samm-sammult kõikidesse lasteaedadesse ja koolidesse. Varajane keelekümblus on kakskeelne õpe, mis arendab nii lapse emakeelt kui ka tema teist keelt, ehk siis eesti keelt. See on rahvusvaheliselt oma tõhusust ja tulemuslikkust näidanud metoodika, mida on ka Eesti oludes juba 20 aastat rakendatud ja väga edukalt. Meie linna laste jaoks on oluline, et nad põhikoolist väljudes oleksid kolmekeelsed – valdaksid hästi oma kodust keelt ehk vene keelt, väga heal tasemele eesti keelt ning inglise keelt. See avab neile enneolematud võimalused nii gümnaasiumis õppides kui ka kogu edaspidises elus. Selline lähenemine vähendaks ka survet eestikeelsele põhikoolile.

Selge on see, et alustada ei saa kohe ja kõikide koolidega korraga, sest nii nagu ehituseks, ei ole ka õppekavade reformiks piisavalt rahalisi ja inimressursse, ei ole piisavalt õpetajaid. Aga algust tuleb teha ja võimalikult kiiresti. Alustame ühel õppeaastal, näiteks 1. septembril 2022 ühe kooliga, kus kõik esimesed klassid avatakse varajase keelekümbluse klassidena, mille õppekavad on sertifitseeritud keelekümbluskeskuse poolt. Ei, ei piisa vaid sellest, et me nimetame nad niimoodi ümber ja tekitame vanemates ootuse, samas kui ise laseme vanamoodi edasi. Seda „pokazuhat“ on meil linnas juba niigi kaua tehtud. Keelekümblusprogramm peab olema kvaliteetne ja vastava kvalifikatsiooniga õpetajatega. Uusi õpetajaid oleks sel juhul vaja aastas vaid 2 või 3, sõltuvalt sellest, kui mitu paralleelklassi koolis on. Igal aastal lisandub veel üks kool, kes läheb esimeste klassidega üle keelekümblusprogrammile. Üheksa aastaga saab ühe kooli õppekava reform tervikuna läbi ja umbes 12-15 aastaga kõikide koolide oma. Sama ajaperioodi jooksul saaksid remonditud ka kõik linna koolimajad. Oluline on lisada, et puhtalt vaid emakeeles õppimise klassid peavad ka jääma nendele lastele, kellele keelekümblusõpe erinevatel põhjustel ei sobi. Omaette jääb toimetama ka ainult eesti keeles õpetav Järve kool.

See on realistlik plaan, mis tuleb paika panna, kokku leppida ja rahalised investeeringud planeerida pikalt ette. Selleks on vaja välja kaubelda ka riigi tugi, mis tegelikult on täna olemas rohkem, kui ehk kunagi varem. Meil on olemas tahe ja selge nägemus ning meie valimisliit lubab, et me viime selle koolireformi linnas ka ellu. Kui me ei sea investeeringuid haridusesse oma linnas prioriteediks, siis me sureme linnana lihtsalt välja. Lastega pered valivad omale elukohta sagedamini selle järgi, milline on selles linnas või vallas antav haridus nende lastele ja see on pea ainuke mõõdik, mille järgi on Kohtla-Järvel võimalik linnana ellu jääda.