KAUA VÕIB?
Terve aasta vältel ei ole ma vahele jätnud ainsatki koosolekut, seminari või kokkusaamist, mis on seotud Ida-Virumaa õiglase üleminekuga ja neid on olnud kümneid. Keemikute ametiühing on teinud hulgaliselt ettepanekuid ja pakkunud lahendusi, mis täna kõlavad poliitikute suust, kui nende endi omad. Me pole kadedad, peaasi, et need ka ellu viidaks. Üks küsimus, mida olen alati korranud on: „Mis saab nendest inimestest, kes on juba tööta jäänud või siis jäävad lähitulevikus“? Paraku vastust pole ma saanud kuni tänaseni. Valitsus ei suuda konkreetne olla ja kõik mida me viimase poole aasta vältel kuulnud oleme on see, et vaja on luua uusi töökohti, vaja on investeeringuid, on vaja, on vaja ja veelkord on vaja. Kokkuvõttes on pikad kõned erinevate valitsusliikmete poolt jäänud sisutühjaks ja see, mida on vaja teame me isegi. Küsimus on selles, kuidas selleni, mida vaja on ka jõuda. Siin aga konkreetset vastust keegi andnud ei ole ja jutt muutub aina ümaramaks. Aitab oma reitingute tõstmisest nende töötavate inimeste arvelt, kelle tuleviku osas teil mingit selgust ei ole.
Täna põlevkivisektoris töötav inimene ei taha leheveergudel näha ministri fotot, sinna juurde lisatud lihvitud tekstiga, vaid tööstusparkidesse kerkivaid tehaseid, mis annaks talle kindlustunde homse ees, tahab näha ja kuulda, et linnavalitsus teeb tohutuid jõupingutusi selleks, et ettevõtjaid linna meelitada. Täna meie inimesed seda ei näe.
Kui kellelgi on tekkinud küsimus, miks Keemikute ametiühing osaleb sügisel toimuvatel KOV valimistel, siis vastus sellele on tegelikult lihtne: ametiühing ei saa lubada, et põlevkivisektori töötajad jääksid õiglase ülemineku tagajärjel kaotajaks. Kohalikul omavalitsusel on õiglase ülemineku protsessis ja fondi rahaliste vahendite kasutamises väga suur roll. Just KOV on see, kes peab hoolt kandma, et saadud vahendid sihipäraselt ära kasutataks.
Valitsuse praeguse üldsõnaliste loosungite taga võib aga näha erakondade isiklike huve kogu selles õiglase ülemineku protsessis ja see teeb väga ärevaks. Meie kohustus on seista selle eest, et iga sent, mis fondist saadakse kulutataks ilma igasuguse kõhkluseta, nende heaolu tarbeks, kelle igapäevane elu lähima kümne aasta jooksul kardinaalselt muutub.
Julia Leontjeva